Võtsime suvepuhkusest kolm päeva, et koos oma hea sõprade perega minna väikesele seiklusele – seekord valisime sihtkohaks Vormsi. Juba praamilt maha sõites oli selge, et ees ootab midagi teistsugust kui argine rutiin: teed looklesid läbi metsade, ümberringi avanesid lagedad kadakaväljad ja õhus oli seda erilist saare rahu, mida mandril harva kogeb.
Ööbisime mõlemad ööd Rälby pukktuuliku juures, vahvates eraldi majakestes. Perenaine oli soe, südamlik ja abivalmis – just selline vastuvõtt, mis paneb tundma, et oled tõesti oodatud. Õhtud olid rahulikud ja mõnusad, lapsed said mängida õues ning me ise nautisime vaikust ja värsket õhku.
Järgmisel hommikul asusime Vormsit avastama ning esimene peatus oli Olavi kirik. See kirik on midagi muud kui tüüpiline Eesti kirikuhoone – tagasihoidlik ja samas väärikas, ehitatud 14. sajandil ning seotud lugudega rootsi rannarhvastest, kes siin sajandeid tagasi elasid. Olavi kirik on tuntud ka oma rõngasristide ja vanade traditsioonide poolest ning paigana, mis on siiani kogukonnas au sees. Saime õnneks kirikusse ka sisse, sest toimus parasjagu lastelaager – muul ajal on see külastajatele avatud jumalateenistuse ajal või eelneval kokkuleppel.
Kõrval asuv kalmistu pakkus samuti palju avastamist. Seal on sadu erilise kujuga raudriste – igaüks nagu oma looga. Lapsed uurisid huviga ristide mustreid ja kujusid, täiskasvanud lugesid rootsipäraseid nimesid ning arutlesid, milline oli elu Vormsil siis, kui siin elas veel tihe rannarootslaste kogukond.
Sealt suundusime Allika matkarajale ja vaatamata vihmale oli matkarada mõnus ja raja lõpus uhke Vaatetorn. Jätkasime avastusretke Saxby sadamas – kus meri lõhnab soolaselt ja vesi loksub aeglases rütmis vastu kaid. Tuules kõikusid paadid ja aeg tundus seal lihtsalt seisvat. Lõunaks sõitsime Tare Tarekesse, mille menüüs oli valikut nii suurtele kui väikestele ja portsjonid olid suured ning väga maitsvad.
Kõhud täis, suundusime edasi Vormsi Talumuuseumi – paika, mis viis korraks päris teise ajastusse. Rehemaja, vanad tööriistad ja ehtne saare elutuba näitasid, milline oli elu enne praame, elektrit ja kiirust. Lapsed proovisid jahu teha ja ning uurisid kangastelgi, täiskasvanud aga lugesid põnevast Vormsi ajaloost ja arutlesid, et kuidas küll täiskasvanu nii väiksesse voodisse ära mahtus. Õhtu lõpetasime Norrby alumise tuletorni külastusega. Seal avanes ilus vaade merele, laidudele ja kargele saare loodusele. Jalutasime veel kiviklibusel rannal – lapsed korjasid kive ja tegid ehitasid vahvaid kivitorne.
Teisel õhtul ootas meid veel üks pärl – kohalik saun. See oli värskendav, lõõgastav ja justkui ideaalne jätk päevale. Pärast sauna kogunesime kõik suuremasse majakesse, et mängida lauamänge. Naeru oli palju, jutt jooksis mõnusalt ja õhtu venis oodatust pikemaks – see oli üks nendest õhtutest, mis jäävad meelde hoopis teistmoodi kui lihtsalt vaatamisväärsused.
Kolmanda päeva hommikul tegime peatuse Hullo poes, kust saime nii jäätised kui ka meeleolukad suveniirid – kohaliku Vormsi õlle, kauni pildiga koti ja mõned ehted. Seejärel sõitsime Hosbysse päkapikumajakesi ja alpakasid vaatama. Omanik oli lahke ja kutsus meid lausa aedikusse – loomad olid küll veidi arad, kuid väikese maiusega saime nad samm-sammult lähemale meelitada. See pakkus elevust nii suurtele kui väikestele.
Päikselise päeva puhul oli hea läbi teha ka Rumpo matkarada ning nautida selle vaateplatvormi vaadet. Nii saigi saar risti ja põiki, läbi ja lõhki, otsast lõpuni läbi käidud.
Enne mandrile minekut astusime läbi veel Rälby pukktuulikust ning saime ka tuulikusse sisse vaadata. Seal seotasime kodustele ka väikseid meenutusi kaasa – meie valisime kõrvarõngad ja käevõru, et Vormsi osa endaga kauem kaasas kanda.
Koju jõudes oli tunne, et need kolm päeva kinkisid meile just seda, mida lootsime – rahu, rõõmu, olemise lihtsust ja ühist aega. Vormsi on saar, kuhu tahaks tagasi minna – mitte ainult vaatama, vaid jälle puhkama ja värsket õhku hingama.
