Pimeda novembri peletamiseks otsustasime põrutada päikese alla ja suur oli meie üllatus, kui soe, väike ja jõuluhõnguline Malta meid ees ootas! Puhkusepäevi nappis, seega võtsime reisi ette ainult neljaks päevaks, kuid selle aja jooksul jõudsime saart avastada lausa kolmes erinevas suunas.
Malta kompaktsusest annab hea ettekujutuse võrdlus Eestiga: kogu Malta saarestiku pindala on vaid 316 km², samal ajal kui Hiiumaa pindala on umbes 989 km². Ehk terve Malta saarestik mahuks Hiiumaale üle kolme korra!
Maandusime Malta rahvusvahelises lennujaamas ning sealt saime mugavalt ühistranspordiga Sliemasse hotelli. Autorenti me sellel reisil ei kasutanudki – bussid, praamid ja oma kaks jalga viisid meid kõikjale, kuhu minna tahtsime.
Jõulumeeleolus Valletta
Hommikusöök söödud, asusime avastama Malta pealinna Vallettat. Hotellitöötaja soovitas meile, et kuigi Sliemast on Vallettasse praamiga tunduvalt mugavam ja kiirem minna, tasub esimest korda kindlasti bussiga sõita. Nii jõuame linna just õigest küljest ja näeme Valletta uhket linnaväravat.
Ja nii me ka tegime. Umbes pooletunnine bussisõit viis meid mööda lahe kallast aina lähemale Vallettale, kuni ühel hetkel avanes meie ees fantastiline jõulumaa. Tuled, kaunistused, jõulumuusika – ja kõige selle lõpus vanaaegse linna värav. Natuke nagu jõulune Tallinna vanalinn, aga palmide ja sooja päikesega.
Esimene dilemma tekkis kohe: kas läheme vanalinna avastama või otse karussellidele? Kuna suur vaateratas avati alles kell 15, sai vanalinn siiski võidu.
Vallettas tekkis korraga nii suur äratundmisrõõm kui ka tunne, et kõik on täiesti teistsugune. Kitsad tänavad, vanad kivimajad, rõdud, trepid ja uhked kirikud meenutasid Euroopa vanalinnu, kuid Malta soe kliima ja hele paekivi andsid kõigele hoopis teise ilme. Ja mis siis, et kalender näitas detsembrit – päike paistis ning tänavatel kõlas jõulumuusika!
Kõndisime ühe hooga, koos oma 3-aastase reisikaaslasega, läbi terve vanalinna kuni teise otsa välja. Seal jõudsime uhke Fort St Elmo kindluse ja sõjamuuseumi juurde. Meie rõõmuks liikusid vanalinnas ringi ka hobukaarikud ning väike jõulurong, nii et vaatamist jagus ka kõige nooremale reisilisele.
Sel päeval käisime Valletta sõna otseses mõttes risti-rästi läbi. Istusime kohvikus, uudistasime jõulukaunistusi, vaatasime vaateplatvormidelt sadamat ja lihtsalt nautisime seda, et Eestis valitseva pimeduse asemel saime keset detsembrit päikeseenergiat ammutada.
Kruiis – Gozo saar ja Sinisene laguun
Õhtul hotelli tagasi jõudes tegime usinalt plaane järgmiseks turistipäevaks. Hommikul sadamasse jõudes vaatasime aga seal seisvaid laevu, mõtlesime plaanid ümber ja otsustasime hoopis Gozo ja Comino saarte kruiisile minna.
Ja see oli üks reisi parimaid otsuseid!
Juba laevasõit ise oli omaette elamus. Sõitsime mööda Malta rannikut, nautisime merelt avanevaid vaateid ning jõudsime Gozo saarele. Seal läksime laevalt maha ja järgmine transpordivahend oli hoopis väike turistirong – meie 3-aastase reisikaaslase jaoks muidugi täielik hitt!
Rong viis meid Gozo pealinna Victoriasse, mida kohalikud kutsuvad ka Rabatiks. Aga ega me siis lihtsalt linnatänavatele jalutama jäänud. Võtsime ette tee üles linna kohal kõrguvasse Citadellasse – vanasse kindluslinna.
Üles jõudes oli ronimine end kuhjaga ära tasunud. Kindluse müüridelt avanesid suurepärased vaated üle Gozo – linn, põllud, külad ja meri kõik korraga meie ees. Jalutasime mööda vanu müüre ja kitsaid tänavaid ning loomulikult tuli pärast sellist ronimist end premeerida jäätisega. Jäätis kuulub meie reisidel vist juba kohustusliku kultuuriprogrammi hulka.
Seejärel sõitsime tagasi sadamasse ja jätkasime merereisi Comino saarele, kus ootas päeva järgmine kõrghetk – Blue Lagoon ehk Sinine laguun.
Kui Malta meri oli meid juba varem oma värviga üllatanud, siis Blue Lagoonis saime aru, kust see koht oma nime on saanud. Vesi oli uskumatult läbipaistev ja türkiissinine. Detsember või mitte – loomulikult tuli vähemalt jalad vette panna! Päris ujuma me seekord ei läinud, aga paljajalu Sinise laguuni vees seismine keset Eesti pimedat talve oli juba iseenesest päris hea tunne.
Pärast Cominot algas laevasõit tagasi Sliema poole. Ühe päevaga olime sõitnud suure laevaga ja väikese rongiga, käinud Gozo saarel, roninud Citadella müüridele, söönud jäätist ning pistnud jalad Blue Lagooni türkiissinisesse vette.
Päris korralik päev ühe täiesti planeerimata otsuse kohta!
Õhtul Sliemasse jõudes leidsime hotelli lähedalt väga lastesõbraliku söögikoha. Lisaks lastepizzale sai väike reisiline kingituseks mänguasja, mille võis ise välja valida. Meie oma valis loomulikult nuku.
Malta endine pealinn Mdina
Kolmandal päeval otsustasime taas Malta ühistransporti usaldada ja sõitsime umbes tunnikese sisemaa poole. Meie sihtkohaks oli Mdina – Malta endine pealinn, mida kutsutakse ka Vaikseks Linnaks.
Mdina on hoopis teistsugune kui elav Valletta. Kõrgel künkal asuvat müüridega ümbritsetud linna iseloomustavad kitsad keskaegsed tänavad, meekarva kivimajad ja peaaegu täielik autode puudumine. Autosid küll eriti ei olnud, aga hobusekaarikuid see-eest jagus peaaegu iga nurga peale! Meie 3-aastase jaoks tähendas see muidugi seda, et vanade majade ja ajaloo asemel tuli kõigepealt üles leida järgmine hobune. 😄
Tegime vanalinnale mõnusa ringi peale, piilusime väikestesse kõrvaltänavatesse ja suveniiripoodidesse ning jõudsime lõpuks vaateplatvormidele (bastionidele). Seal tekkis jälle tuttav tunne – seisad kõrgel linnamüüri ääres ja vaatad üle katuste kaugele alla, täpselt nagu Tallinna vanalinna vaateplatvormidel. Ainult et punaste katuste ja Läänemere asemel laius meie ees Malta päikeseline maastik.
Loomulikult tuli üle vaadata ka suveniiripoed ning üks korralik reisipäev ei saa läbi ilma jäätiseta. Seega istusime maha, sõime väga maitsvat jäätist ja nautisime Mdina rahulikku õhkkonda.
Õhtuks jõudsime tagasi Vallettasse ning seekord kasutasime hotellitöötaja soovitatud mugavamat varianti – praami. Sõit Vallettast üle lahe Sliemasse andis päevale eriti ilusa lõpu. Pimeduses säravavad Sliema ja Valletta nägid merelt vaadates lihtsalt võrratud välja.
Värvilised paadid Marsaxlokkis
Neljas päev oli juba meie viimane, kuid kuna lend läks alles õhtul, ei kavatsenud me seda hotellis istudes raisku lasta. Kohvrid kaasa ja taas bussi! Seekord sõitsime Malta kaguossa Marsaxlokki, mis on Malta tuntuim kaluriküla ja üks saare tähtsamaid kalasadamaid.
Ja oi, milline vaade meid seal ootas!
Kogu laht oli täis pisikesi erksavärvilisi traditsioonilisi Malta kalapaate ehk luzzu’sid. Sinised, kollased, punased ja rohelised paadid õõtsusid vees ning paljude paatide vöörile olid maalitud kuulsad silmad, mis peaksid meremehi kaitsma ja neile õnne tooma.
Jalutasime mööda mereäärset promenaadi, vaatasime paate, uudistasime müügilette ja nautisime viimaseid Malta päikesekiiri. Marsaxlokk oli Vallettast ja Mdinast jälle täiesti erinev – vähem uhkeid ajaloolisi hooneid ja rohkem seda mõnusat Vahemere kaluriküla tunnet.
Ja siis oligi aeg koduteele asuda. Marsaxlokkist istusime bussi peale ning järgmine suurem peatus oli juba Malta rahvusvaheline lennujaam.
Kas neljaks päevaks tasub Maltale minna?
Kindlasti!
Reisi planeerides natuke kartsime, et neli päeva on liiga lühike aeg. Tegelikult üllatas Malta meid just vastupidisega. Saare kompaktsuse ja hästi toimiva ühistranspordi tõttu jõudsime nelja päevaga jalutada läbi Valletta, sõita laevaga Gozo ja Comino saartele, ronida Victoria Citadellasse, pista jalad Sinise laguuni türkiissinisesse vette, avastada keskaegset Mdinat ning vaadata Marsaxlokkis värvilisi kalapaate.
Ja seda kõike koos 3-aastase lapsega, ilma rendiautota ning ilma meeletult tihedat päevakavata.
Detsembrikuine Malta oli meie jaoks eriti mõnus üllatus. Jõulutuled ja -muusika tekitasid tuttava jõulutunde, aga paksu jope, lörtsi ja pimeduse asemel saime nautida päikest, merd ja mõnusalt sooja ilma.
Kui puhkusepäevi napib, aga tahaks korraks päriselt keskkonda vahetada, siis Malta sobib pikaks nädalavahetuseks suurepäraselt. Neli päeva, mitu täiesti erinevat Malta nägu ja tunne, nagu oleks ära olnud palju kauem.
Oma reisist inpireerituna oleme kodulehele pannud ka Malta paketid. Mine vaata Malta ise üle!
